Virumaad (Ida) avastamas (4)

Väike ärevus tuleb sisse. Ei mäletagi millal viimati Narvas olin. Ja ega polegi lihsalt puhkamas siin käinud - ikka läbisõidul ja kiirustades. Kuid esmalt köidab pilku autokolonn. Jube! Kuidas need mehed suudavad ikka ja jälle ennast sinna sappa seada?! See ei ole normaalne! Autod juba seisavad - kilometriviit näitab, et Narvani on 9 km. Tundub, et need autojuhid ei huvita küll mitte kedagi! Enne linnapiiri ei andnud hing rahu ja sai tehtud sellest "vaatamisväärsusest" paar pilti!

Olin valmis kõigeks. Kuid linn suutis mind ikkagi üllatada. Mitte sellega, et eesti keelt keegi ei räägi. Hoopis sellega, et on ilusti korras ja jätab puhta ja areneva linna mulje! Väga tore. Edu sulle, Narva! Esimeseks sihtpunktiks sai valitud linnus ja linnamuuseum. Tuju tõstis ka veel see, et parkimine on kõikjal tasuta. Muuseumist ja linnusest jäi väga hea mulje. Ronimist oli palju aga see tasus end ära!

Virumaad (Ida) avastamas (3)

Rabas on praegu päris palju vaatamist. Jälgisime kuidas tihasemamma jändas oma virisejast pojakesega. Pojake on vaata, et suurem kui ema aga oksal istudes sööki nõuab väga valjult ja pidevalt. Tänu oma tegemistele on nad väga tähelepanematud. Jälgisime perega päris pikalt, kuidas ema oma pojakest poputas ja seda otse meie ees. Ka oli pea igal suuremal veesilmal ujumas ja sukeldumas valgesilm vartasi. Sisalikud on toredad tegelased. Üks oli nõus meile poseerima kohe päris pikalt. 

Pildil on hetk kus sisalikul sai meist kõrini ja otsustas minna oma teed. Edu sulle ja tänud poseerimast!

Häiris muidugi, et mõned tahvlid raba puudutavate tekstidega on rikutud ja sinna mingit jama soditud ning puidust puhkepaikadel on sisse põlenud jäljed lõkkekohtadest. Peab ikka olema pea, et midagi sellist välja mõelda. Arvatavasti on neil vendadel kodus puidust kaminad! :-((

Kell aga tiksub! Hakkasimegi rabast välja jõudma. Edasine teekond kulges juba kiirelt - metsatee tundus lausa asfaldina.

Ela hästi Viru raba ja tänud, et näitasid mida ilusat endas peidad. Meid ootab juba idapiiril Narva.

Virumaad (Ida) avastamas (2)

Kuna kellaaeg oli veel küllaltki hommikune ja päike madalal siis nautisime värvidemängu ja jalutasime edasi. Kergelt kinnikasvanud laugastel kasvavad taimed olid kuidagi eriliselt eredad ja meelitasid oma ererohelise värvusega.

Kuid siis märkasin keset laugast vedelevat 2L pudelit ja see rikkus küll tugevalt tuju. Huvitav - mis oli selle inimese mõttes kes selle sinna viskas? Täis pudeli jõudis tassida rabasse aga tühja tagasi enam viia ei suutnud!? 

Samal teemal kirjutas keegi hiljuti ka ajakirjanduses.

"RAISK"

 

Virumaad (Ida) avastamas (1)

Nädalavahetusel otsustasime perega ekspeditsioonile minna. Ida-Virumaa tundus küllaltki ahvatlev punkt olema. Äratus kell kuus - teised pereliikmed polnud varem nõus ärkama. Esimene peatus Viru raba. Mitte küll veel virumaa aga tore koht ikkagi. Viru raba on tee ääres ja parajalt väike, et paariks tunniks aeg maha võtta ja tõeliselt puhata. 

Oi millist sügavsinist tooni oli vesi selles väikeses järvekeses!

"Tiburanna" värsked uudised

Hing ei tahtnud kohe mitte leppida mõttega, et meie rannas ei piuksu mitte ühtegi tibupoega. Muretsesin kõrged (kõrini) kummikud, et asjasse lõplik selgus tuua. Õnneks jäi peale mitmetunnist vees rassimist silma üks pesa, mille ümber paterdas ringi väike uusasukas. Mitme kilomeetrisel rannaalal on ainult üks tiiru pesa ja selles üks poeg. Hea seegi! Vähemalt pole rand päris elutu nagu olen kartnud viimastel päevadel. Värskelt leitud ja ainus pesa on kaugel, sügaval vees, kõrgel ja pildistamiseks väga ebasobival kivil. Vahet pole - peamine, et rand ei hakka välja surema! Üllatas see, et pildil on terasel vaatlusel näha tibu ees veel üks rannaasukas. Tundub, et linnumamma peab teda sõbraks.

Valgusmängud

Paterdasin eile rinnuni vees ja panin tähele, et teatud nurga alt  muudab veelt peegelduv päike pildid pruuniks. Päris hea - "seepia" efekt ilma filtreid ja värvikeeramist kasutamata.

HÜVASTI TIBU

"Tibuudistega" on siis selleks korraks kõik! Tibu ei ole enam!

Kahju - peale vandaale oleks võinud meie rannas vähemalt ükski tibupoeg suureks sirguda.

Ennast ei oska ma ka selles süüdistada. Tundub, et tibule on ligi saanud kajakad. Elukohaks olnud kivil võis täheldada tumedamaid plekke. Eelmisel nädalal kui poju alles ringi tatsus oli kivi puhas. Lähenedes tundus kõik endine - isegi ema istus kivil. Kahjuks istus ta seal üksi. Tunda oli linnumamma kurbust. Lendas ringiratast ja hüüdis pidevalt kuidagi kurvalt ja harjumatult. Ründama ta ei kippunud. Pigem jäi mulje nagu oleks ta tahtnud mulle oma muret kurta!

Vaatenurk

Minnes merre paterdama nägin rannal istumas koera ja tema perenaist. Juba kaldal panin tähele nende kaldus päid. Huvitav oli veel see, et nad olid väga sarnased. Naisel lehvisid juuksed tuules ja spanjelil kõrvad. Miks neil aga pead viltu olid? Mingit tarka seletust küll pähe ei tule. Nad istusid päris pikalt ühes ja samas asendis. Olin vees oma paar tundi. Hakkasin juba muretsema, et ehk pole nendega kõik korras! Kuid veest välja tulles tõusid ka nemad ja läksid oma teed. Peale nende lahkumist tegin selle pildi, et mõista mida ja kuidas nad nägid/vaatasid?

Muideks tundub küll natuke teistsugune ja ehk nii on tõesti isegi huvitavam!?

Piilume pessa

Selline väikeste ja näljaste nokkade kogum vaatas mulle vastu piiludes puuõõnde.

Pilt on tehtud eile Jaanus Järva fotokoolitusel Pedja jõe ääres.

Õigem oleks küll öelda, et mina vaatasin neid. Tibudel pole veel silmigi.

"Tiburanna" uued (kurvad) uudised

Läksin eile õhtul kõndima ja samas oli sooviks visata pilk peale ka meie ranna ainsale linnulapsele. Proovisin kaldalt saada kaadrisse loojangut ja tiirupere koduks olevat kivi. Märkasin endalegi üllatuseks, et mamma koos pojaga oli roninud kõige kõrgema nuki otsa. Tavaliselt pole kaldalt neid näha olnud. Kadreerimise ajal panin tähele, et väiksem kontuur hakkas veerema ja kukkus kivilt vette! Esimese hooga ei osanud nagu midagi teha!? Mõtlen endamisi - veelinnud, mis nendega ikka juhtub. Järsku plahvatas, et tibul pole veel isegi sulgi ja välja ta veest ka ei saa. Emagi ei saa teda aidata. Sumasin läbi vee tiirude kodukivini. Ja tõesti - tiirupoju triivis selili vees ja ema lendas närviliselt ringiratast. Mind üllatas, et tiirpoju pikutas täiesti rahulikult selili ja ainult suured silmad pilkusid. Võtsin tibu kätte ja asetasin kivile tagasi. Löök oli siiski vist päris tugev - tundus teine päris uimane. Mu pere kõige esimene küsimus kodus - kui pehme ta oli? Võin kinnitada, et ikka kohe väga pehme. Tatsudes kodu poole tuli erinevaid mõtteid pähe. Kas ikka oli õige, et sekkusin looduse valikusse? Kas ema teda nüüd nagunii ei hülga? Kukkus ta ju päris kõrgelt. Kas ta ikka jääb ellu?

Öösel soos (järg)

Hommikune värvide virr-varr vaadatud hakkasin end seadma minekule. Endalegi üllatuseks nägin soos enne kuut liikumas laudteel ühte vanemat paarikest. Selles pole ju midagi erilist?! Nad kiirustasid ja liikusid ainult ette vaadates - nagu lippaksid tööpäeva hommikul rongile! Milleks tulla varahommikul kodunt nii kaugele? Suured inimesed - ise teavad. Kahjuks läks ilm aina pilvisemaks ja tekkis ka kerge udu. Lisaks hakkas veel kergelt tibama. Tatsan vaikselt edasi. Järsku kuulsin mingeid hääli eemalt. Sean sammud sinna poole. Ja mis ma näen - laukal triivib terve linnupere. Olid ikka nunnud küll. See tumepruun värv tõi nad kuidagi välja sellest üldisest hallusest. Ja need silmad! Linnumamma silm oli nagu praemuna pannil. Väga sümpaatsed tegelased. Oli tunda, et inimese seltskond neile väga ei meeldinud. Ma mõistan neid! Tegin mälestuseks paar klõpsu ja olingi varsti kodus. Vaatamata ilmale olin käiguga rahul ja rõõmus! Head tuju teilegi!

Öösel soos

Kui voodis ei tule und - veeda öö soos! Päris naljakas mõte. Kuid nii sai just tehtud. Arvasin, et soos saan nautida vaikust ja rahu. Tegelikkus erines loodetust tugevalt. Südaööni vooris rahvast edasi-tagasi nagu vanalinnas. Peale ühte jäi suht vaikseks. Ronisin vaatetorni, et istun ja naudin veel paistvat loojangupuna. Ka lootsin näha tornist mõnda looma. Ilmaga just väga ei vedanud - enamus taevast läks pilve. Ei saanud ma kuigi kaua rahu nautida kui ilmus välja vintis paarike. Millegipärast olid nad veendumusel, et neil on täielik õigus torni magama jääda. Olgu pealegi - tegelikult ei tulnud ma ju siia istuma. Läksingi sohu. Kuna taevas oli täiesti pilves oli väljas ikka päris pime. Sättisin ennast lauka äärde istuma. Ei saanudki kuigi kaua passida kui nägin mingit liikumist. Korraks vilksatasid ka silmad. Kes see võis olla? Ei tea - liiga pime oli. Kahjuks sellega kõik ka lõppes. Noormees tornist avaldas valjuhäälselt oma kaaslasele soovi sugu teha. Õrnem pool ei tahtnud sellega leppida ja eelistas hoopis magada. Ja nii olin ma sunnitud selle vaidluse saatel oma paar tundi kannatama. Täitsa üllatav kuidas jutt kõrgelt tornist kandub laiali mööda sood. Mitme kilomeetri kauguselt oli kõik täiesti selgelt kuulda. Mõtlete, et jube lugu? Jubedaks alles läheb! Lõpuks tehti poolvägisi see toiming siiski ära. Uhhh! Mulle meenus lapsepõlvest jutt sellest kuidas kaks robotit teevad plekkatusel kolmandat. Õnneks jäi peale seda vaikseks - täiestitäiestitäiesti vaikseks!

Vaikselt tiksus ka kell ikka edasi ja edasi. Juba hakkaski taevas helendama.  Jess päikesetõus. Taevas oli endiselt pilves. Silmapiiri ja pilvede vahele jäi ainult kitsas triip selget taevast. Arvata võis kenasi vaatepilte. Kuid ainult loetud minutite jooksul. Ja täpselt nii ka läks. Kogu vaatemäng kestis vast oma kümme minutit. Kuid etendus oli seda väärt! Pildistamisega oligi probleeme sest tuli pidevalt sundida ennast takka. Nii oleks tahtnud lihtsalt istuda ja nautida vaatemängu. Mõned pildid siiski sai tehtud.

Mida ma sellest käigust õppisin? Õppisin seda, et minnes loodusesse pikemaks ajaks rahu otsima tuleb minna piisavalt kaugele!!! Osakem nautida loodust ka siis kui sul on kehvad kaaslased!

Perepilt

Vahest kohe on kõik piltniku vastu. Nii ka seekord - vööni vees, vesi külm, lained, tugev tuul, tihenev pilvisus ja modellid kõrgel kivil. Rõõmustas see, et õnnestus saada päris lähedale - ilma, et emaslind oleks kippunud kaklema. Kuna ranna ainus linnulaps on veel päris väike siis ehk õnnestub saada linnumammaga nii palju sõbraks, et saab ka mõne parema pildi. Kuna lähedal pole ühtegi kivi - pole ka kuskile varjuda. Huvitav oli see, et mööda lendavale kajakale mindi kohe tuupi tegema - minu juuresolekusse suhtuti rahulikult :-).

Meie ranna uuselanik - oh rõõmu!

Mäletate veel kandeid rüüstajatest "Roheline värv pidi rahustama" ja "Ka loojang mõjub rahustavalt". Sekkus ka ajakirjandus (link). 

Eilse päeva seisuga oli vähemalt üks tiirumamma võtnud südameasjaks teha vigadeparandus. Peale rüüstamist oli ikka väga vaikne rannas. Eile vööni vees lonkides täheldasin üle pika aja tiirude agresiivsust. Tegelikult rõõmustas see mind. Ja kuna läheduses oli ainult üks võimalik pesitsuskoht - otsustasin asja uurida. Tükk aega uurisin ennem kui väiksekest tähele panin. Oli ikka väike küll. Ja kui hästi töötab nende varjevärv!

Kui vähe on inimesele vaja, et unustada kõik halb? Piisab ühest tiirupojukesest!

Õnne teilegi!

"Mina ja maailm"

Just sellised mõtted tulid pähe eile ringi jalutades. Miks on kogu loodus täis kilekotte? 

Kuulsin, et keegi köhib ja läkastab. Läksin lähemale. Kits oli "maitsnud" kilekotti ja nüüd võitles oma elu eest. Päris kahju hakkas temast kohe. Õnneks lahenes olukord mõne minuti möödudes ja loomake kappas edasi. Jälgede järgi otsustades oli ta piinelnud päris pikalt. Miks me loobime oma sodi laiali? Mis "loodusekroonid" me sellised oleme?

Kaks kevadist varjevärvis sõpra

Vahest tahaks ka olla selline. Teed rahulikult oma tegemisi ja mitte keegi ei paneks mind isegi tähele. Ka ei helistaks. Küll saaks alles palju tehtud!

Veab neil - "tõelised sead"!

" Üksi "

Kes siis varblast ei teaks!?

Kes siis varblast ei teaks? Teame küll aga see on ka kõik. Põldvarblane (link) ei ole inimese juuresoleku suhtes nii leplik nagu koduvarblane või tuvi. Erinevalt asulates elutsevast suguvennast on põldvarblane selline "asjalik" ja endaga hästi hakkama saav tegelane. Pole ma näinud ka neid prügikastides ronimas. Veel lugemist varblaste teemal - www.eoy.ee

Sünge hetk öisest soost

Läksin  sohu, et saada nö "kaks/ühes". Loojang ja mõne järgneva tunni möödudes päikesetõus. Loodus oli mu ettevõtmisest tibake teisel arvamusel. Ehk olekski selge ilm olnud liiga tavaline?! Kuigi klassikaliselt ilusaid pilte ei saanud, jätkus elamusi küllaga! 

Järgneva pildi nimeks sobiks - "hetk peale tuumaplahvatust"

Mägivaher

Piinlik küll aga avastasin selle vahtraliigi endalegi üllatuseks alles mõned kuud tgasi.

Hea on see, et on veel nii palju õppida.

Mägivahtra (link) lehed on küllaltki läbipaistvad - hommikupäike kumab neist hästi läbi. 

Rõõmsameelse ja värviküllase pildi tegemine ei tohiks küll kellelegi probleemiks osutuda.

Mõni taim kohe tahab sind aidata enda pildistamisel ...

Kuidas ma rebasemammalt tõreleda sain

Lähen majade vahelt läbi, üle tee, läbi metsatuka, üle kraavi ja olengi väljal. Kohe on kivihunnik ja seal rebasepesa. Mõtlen - täna on repside passimiseks päris hea ilm. Saan vaevalt mõne sammu astuda kui märkan, et mulle on vastu tuldud. Rebasemamma juba ootab - istub. Ära ka ei jookse. Vaatame teineteist. Järsku hakkab rebasemamma rääkima. "No, tulid jälle mu poegi passima!? Ära enam tule - saatsin teised selleks aastaks juba maailma laiali. Kui sa muidu ei saa, eks tule siis järgmisel aastal uuesti!" Ja läinud ta oligi.

Päris nii see just polnud, kuid ilme ja suu liikumine tekitasid sellise tunde küll. Ja läinud olid nad tõesti - repsikutsade mänguplats hakkas juba uuesti roheliseks tõmbuma. 

Kuidagi kurb hakkas ja väli tundus ka kohe nii kõle ning tühi!

Maasika hoiatus!

Pole vist enam mõtet poest ega turult maasikaid osta. Säästad sadu kroone, kui lähed lihtsalt loodusesse jalutama ja nagu muuseas sööd ka maasikaisu täis. Eile oli endal võimalus maitsta esimesi värskeid metsmaasikaid - olid ikka head küll. Milleks mulle poolakate maasikad?

Pilt on tehtud mobiiltelefoniga.

Härjasilm vs karikakar

Valget karikakart tunneb ilmselt igaüks, vähemalt enda arvates. Sageli aga selgub, et muidu hea taimetundja nimetab valgeks karikakraks hoopis vale taime. Millest siis selline eksitus? Üpris tavaliselt aetakse segi valge karikakar  (link)ja härjasilm (link), õigemini peetakse härjasilma valgeks karikakraks. Samas on need kaks taime küllaltki erineva välimusega. Õied on neil tõepoolest üpris sarnased, kuid muu üldsegi mitte. Piisab vaid nende lehtede vaatamisest. Härjasilma lehed on peaaegu terved, vaid serval veidi saagjad, tavaliselt umbes poole sentimeetri laiused, vahel laiemadki. Kuid karikakra omad on sügavalt lõhestunud niitjateks, vaid millimeetrilaiusteks hõlmadeks. Enamik karikakra lehti ei ole mitte lihtsalt lõhestunud, vaid nende hõlmad on veel omakorda lõhestunud. Nii meenutavad karikakra lehed rohkem raudrohu või köömne lehti kui härjasilma omi. Teiseks kasvab härjasilm tavaliselt üksikute taimedena, karikakar aga paljudest vartest koosneva põõsana. Kolmandaks on härjasilm tumeroheliste lehtede ja varrega, karikakar aga kollakasrohelistega. Nii et on selgeid erinevusi küll ja küll. Lõpetuseks märkate ka kindlasti, et ega need korvõisikudki täpselt ühesugused ole. Kuna karikakral on korvõiskuid palju rohkem, siis on nad tal ka väiksemad. Nii on karikakra õisikute läbimõõt kuni kolm sentimeetrit, härjasilma õisikutel aga harilikult üle kolme.

Kui te nüüd saite härjasilma ja karikakra eristamise selgeks, siis leiate ilmselt varsti, et karikakar on üpris haruldane lill. Tõepoolest, teda leidub rohkem vaid Lääne- ja Põhja-Eestis, kus on rohkesti talle meeldivaid lubjarikkaid kasvukohti. Lõuna-Eestis kohtab teda aga küllaltki harva. Nii on ka paljud laulud, mis on karikakra õiest loodud, tehtud tegelikult härjasilmale mõeldes. Karikakrast pole inimene ka nii palju kasulikku leidnud kui härjasilmast. Karikakarde õisikuraod on küll pikad, kuid tavaliselt siiski liiga lühikesed, et neid vaasi korjata. Samuti ei ole nad ju palju väiksemad kui suured härjasilmaõied. Karikakral pole ka leitud raviomadusi. Niisiis on ta lihtsalt üks ilus põldude ja rohumaade umbrohi, kelle õisikutest saab paremal juhul ilusa pärja punuda.

Tekst - http://bio.edu.ee/taimed/

Kuidas "päevakoerad" kõrgustesse pürgisid!

Hiljuti jälgisin päris pikalt kuidas "päevakoerad" mööda kuivanud kõrt kõrgustesse rühkisid. Miks nad seda tegid? Vaevalt, et tahtsid kaugemale vaadata! Mitukümmend tulevast liblikat ronivad ülesse mööda kõrt ja siis jälle alla tagasi. Päris omapärane vaatepilt. 

Meenus üks meie menulugu - 

Tahan lennata aga mitte eriti kõrgelt,

tahan lennata aga näe, kardan kokkupõrget.
Tahan lennata aga mitte eriti kõrgelt,
tahan lennata - kuigi kindlam on vaadata lendamas tuvi või kurge.