
Pildist. Ega ma paremat pilti siis ei saanudki. Astun mina vaikselt looduses ja näen, et istub keegi must oksal. Lähen lähemale. Ikka paigal. lähen veel lähemale - tema ikka ei liiguta. Vaatab mind silma nurgast - endal tiivad kergelt sorakil. Mõtlen, et linnukesel on vist paha tuju! :-) Sain juba päris lähedale. Hakkasin just fotokat võtma - lendas lind mulle lähimale oksale ja hakkas "sõimama"!
"No kuidas te inimesed aru ei saa, et mul on niigi kiire - vaja paariline leida - pesa ehitada - munad haududa ja ka lapsed kasvatada - teil pole muud peas kui ainult pildid ja pildid - No mis elu see on!
Lasin pea norgu ja nii ma sealt ära tulingi.
Lõpetuseks - Ega ma ei saanudki aru mis linnukesel mõttes oli. Igatahes ma austan seda julgust millega ta mulle vastu astus.













Ega ei tahakski - pole veel kunagi olnud õnne sisustada õhtupoolik nii meeldivalt. Kolme tunniga on juhtunud rohkem kui vahel terves kuus. Juhtus rohkem kui siin jutuks olnu - lihtsalt kõigest ei õnnestunud pilti saada. Kahjuks kakust pilti ei saanudki! Seda oleks ka vist natuke liiga palju tahetud. Kui rännaku alguses oleks kakk olnud - oleks kõik ülejäänu jäänud nägemata! Kas olen kurb? Ei ole! Kaku järgi tulen mõnel teisel korral. 




Tundus, et rähnid olid seal oma eluga väga rahul. Toksimist ja krabistamist kostus nii siit kui sealt. Kas tegemist oli 1 aprilli naljaga või millegi muuga kuid pildil olev lind lollitas mind päris pikalt. Kogu aeg oli puu taga - liigun mina vasakule või paremale - tema liikus ka vastavalt. Ja siis piilub ... ! Kannatlikus viib sihile - paar kaadrit sai ikka tehtud.
"Mälestusmärk"
