teisipäev, 31. mai 2016

Ei jäänud vahele...




































Järg eelmisele postitusele - Jäin vahele...

Eelmine kohtumine jäi hinge närima...
Järgmisel päeval läksin jälle põllule kindla plaaniga kavalpea üle kavaldada.
Peale väikest passimist märkasingi sama repsi põllul saaki otsimas.
Kuna rebane liikus küllaltki kindlas suunas, oli lihtne leida koht, kuhu teda ootama jääda.
Minust mõnekümne meetri kaugusel püüdis ta ihaldatud suupiste.
Pean tunnistama, et polnudki varem näinud, kuidas rebane mängib püütud põldhiirega.
Kahjuks jäi kogu etendus ühe põõsa varju ja pilti teha sellest lõbusast toimingust ei õnnestunud.
Samas oli ka kõrvalt jälgida seda päris lõbus ;-)
Hüppamist, kilkamist ja püherdamist jätkus kauemaks...

Kõht täis ja meel hea, hakkas reps edasi liikuma ja minu õnneks ka õiges suunas.
Kuna soov repsi üllatada oli endiselt alles, siis tuli mul teda kutsuda - "repsi"
Sellest piisas, et rebane tõstaks juba kõrgeks sirgunud rohust oma pead ja mõistaks,
et teda on üle kavaldatud ;-)))

teisipäev, 24. mai 2016

Jäin vahele...




































Vaikne õhtu. Passin juba teist tundi rebasepesast oma sajakonna meetri kaugusel.
Vaikselt hakkab lootus hajuma - kuidagi liiga vaikne.
Järsku tunnen, et ma pole üksi.
Ootan veel oma kümmekond minutit ja sisetunne endiselt urgitseb.
Annan järgi ja keeran ennast ringi...
Hiljem koju minnes keerleb peas küsimus - kui kaua ta passijat seljatagant passis? ;-)

teisipäev, 17. mai 2016

Repsid mänguhoos...




































Valel ajal õiges kohas.
Kui selle aasta esimeste rebasepoegade juurde sain, oli päikesevalgus juba kadunud...
Vaadates kutsikate erinevat suurust siis tundub, et tegemist on koos pesitsevate kahe pesakonnaga ;-)