teisipäev, 1. juuli 2008

Kuidas "päevakoerad" kõrgustesse pürgisid!

Hiljuti jälgisin päris pikalt kuidas "päevakoerad" mööda kuivanud kõrt kõrgustesse rühkisid. Miks nad seda tegid? Vaevalt, et tahtsid kaugemale vaadata! Mitukümmend tulevast liblikat ronivad ülesse mööda kõrt ja siis jälle alla tagasi. Päris omapärane vaatepilt. 
Meenus üks meie menulugu - 
Tahan lennata aga mitte eriti kõrgelt,
tahan lennata aga näe, kardan kokkupõrget.
Tahan lennata aga mitte eriti kõrgelt,
tahan lennata - kuigi kindlam on vaadata lendamas tuvi või kurge.

5 kommentaari:

Ranno R ütles ...

No on Sul ka aega kõrrekeste vahel istuda ja unistada ja karvaseid ussikesi imetleda.

Aga pilt väga vahva jah, vingerdised osavalt üksteisega põimitud.

ArvoS ütles ...

Ega polegi - aega tuleb võtta! Kõige paremini tunnen ennas fotokaga looduses ja koos perega. Kõik ülejäänu on teisejärguline.
Alati kui keegi mulle haiget teeb on see ikka inimene mitte loom ega putukas või taim. Sellest ka väike kiindumus loodusesse. Ka on väga vähe inimesi kes on mulle pakkunud nii palju meeldivaid hetki kui on seda teinud loodus. :-)

Ranno R ütles ...

Eks ole muidugi mõnus linnast ära sõita ja maal ringi uidata. Jutu ja piltide järgi paistab, et Sina eladki kuskil, kus ukse taga juba loodus.

Ja eks ma olen ka lapsest saadik loodusesse kiindunud olnud, ..aga tunded pole alati olnud vastastikused. Suur isane kalkun virutas mulle silma alla armi, kui teda kallistama läksin, korra on koer ka pea hammaste vahele võtnud, haned sääri näksinud, hobune ja kindlasti paljud muud loomad hammustanud. Enamasti saan nendega väga hästi läbi ja imetlen.

ArvoS ütles ...

Enamasti tulenevad sellised olukorrad sellest, et proovime käituda looduse ja loomadega nagu enda omandiga või nagu teiste inimestega. Loodust tuleb võtta sellisena nagu ta on.
Me ei lähe ju tiigrit paitama aga kassi paitame küll. Igas kassis on natuke tiigrit. Kui saame kassilt kriimustada siis ärgem süüdistagem selles kassi - ehk oli asi siiski meis ja meie ootustes. Me oleme lihtsalt osake loodusest. Peaksime püüdma end sobitada loodusega mitte muuta loodust enda tarvis. Läks vist pikaks. :-)

Ranno R ütles ...

Saan jah aru, et ei pea ikka kõike ja kõiki käppima, mida tahaks, aga lapse mõistusega olin hetkel hinge põhjani solvunud, et kuidas neile ei meeldi, kui ma neid kallistada tahan.