Mõtteid võsast

Nädalavahetusel kolades märkasin väljal võsas liikuvaid kõrvu. Võtsin vaiksemaks ja jäin ootama. Pikutan ja mõtlen - mida see kits nüüd teha võiks? Rohi on praegu nii kõrge, et kits ei paista välja ka siis, kui ta seisab. Ainuke lootus, et ta tuleb otse peale. Möödus tunnike. Kannatlik tegelane. Ilm muutub ka aina tumedamaks. Kahju - hommik oli nii ilus päikesepaisteline.  Kitseke aina krabisab. Märkan, et mingi sitikas on lehel. Istun ja ootan. Hakkan muutuma juba kannatamatuks. Kaua võib?  Lõpuks otsustan kitsekest mitte hirmutada, sest pilti siit nagunii ei saa. Hakkan juba kummargil lahkuma, kui märkan jällegi seda sitikat. Huvitav tegelane. Kogu selle aja istus ta lehel ja jälgis minu tegemisi. Uudishimulik putukas. Mis küll võib sellise putuka peas toimuda? Mis sunnib teda jälgima poolteist tundi ühte inimest kõrges rohus? Tean, et kiskjad võivad oma saaki pikalt jälgida. Vaevalt, et ma sobin talle saagiks. Või on tõesti varjeriietes peitust mängiv fotohuviline nii naljakas vaatepilt?