Eile oli merel ikka hirmus ilm küll! Peale kuut õhtul hakkas veel ka sadama. Nagu pilvedest, udust ja kõrgetest lainetest vähe oleks. Peale paarinädalast näppimist olin oma esimese ujuv varjega nii kaugel, et vaja proovida. Mõeldud - tehtud. Algus oli küllaltki hirmuäratav. Kuid peagi harjusin ja enam ei tundunudki nii hull. Huvitav - kus on sellise kehva ilmaga kõik linnud? Ilusa ilmaga on linde kõik kivid täis! Ei hullu - õnneks paar kajakat ja mõned haigrud siiski paistsid. Esmalt proovisin läheneda merikajakale. Sain lausa kümne meetri peale. Pole paha - mõtlesin. Järgmisena võtsin sihiks mitte väga kaugel passiva hallhaigru. Endalegi üllatuseks sain päris lähedale. Esimese ähmiga krabistasin ja vehkisin arvatavasti objektiiviga liiga palju. Ühel hetkel sai linnul minust lihtsalt kõrini.
Mina olen rahul! Küsite miks? Vastus lihtne - ma pole kunagi näinud haigrut nii lähedalt ja teiseks mu kätetöö põhimõtteliselt töötab. Muidugi tuleb varjet täiustada, kuid see on juba väike mure. Usun, et saan tänu varjele veel nii mõnegi meeldiva hetke võrra rikkamaks ja ehk jääb midagi ka mälukaardile.
2 kommentaari:
Õppimist ja katsetusi juba jatkub! Tunnustus minult, kuigi selleni ma küll ei jõua!
Ohh, kui põnev!
Ma tahaks ka kunagi (ehk järgmisel suvel? ;) nii kaugele jõuda...
Postita kommentaar