See on pikem jutt - paari sõnaga seda juba lahti ei räägi.
Kalameestest.
Olen juba mitu tundi varjega merel. Päris jahe on (rinnuni vees - lõdisen). Olen hallhaigrute puhkekividele päris lähedal. Kell hakkab vaikselt loojangut näitama. Rõõmustan - lõpuks kõik klapib ja saab ka mõned pildid! Jama - päike läks pilve taha. Tõstan natuke ISO ja liigun vaikselt edasi. Piisab - olen piisavalt lähedal. Võtan fotoka ja mida ma kuulen - kuskilt kaugemalt läheneb mingi müra. Keeran vaikselt natuke varjet ja uurin ümbrust. Kurat - kalamees kes ennem lasi kilomeetri kaugusel võrke vette, on ka otsustanud linde tulla uudistama. Kahjuks lõppes lindude kannatus hetkel, kui kalamehe paat möödus neist kümnekonna meetri kauguselt. Paadimees, olles ühe elamuse võrra rikkam, naases oma tööle tagasi. Kogu minu päev aga oli sellega pehmelt öeldes peeeees!!!
Lisaks suutis sama vend korduvalt sättida ennast paadiga loojangu pildistamisel kaadrisse. Pluss veel lipukesed võrkudel, mida on kogu laheäär täis. Ei tundu just väga looduslik, kui keset loojangupilti loksub lainetes meetrikõrgune lipuke.
Tundub, et see merelaht on rohkem kalameeste oma kui inimeste, kes selle kallastel elavad!
Jahimeestest.
Planeerisime päeva. Startisime juba pimedas. Sõidame maha sadakond kilomeetrit, et rahulikult laglesi jälgida ja kui veab, mõned pildidki teha. Koht on kena ja lindegi jagub. Istume kividel roostikus ja naudime madalalt üle pea lendavaid linde. Hing puhkab!
Ja siis - pah-pah! Veel õhus siplev verine lagle langes meist kümnekonna meetri kaugusele.
Ei olnud ilus vaatepilt!
Proovin jääda viisakaks. Meenub teleteater "KUULSUSE NARRID" ja Vesipruuli sõnad - " MIS OLEN MA NEILE KURJADELE INIMESTELE TEINUD?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar