Kui kõik ilusti ära rääkida siis peaks alustama sellest, et tekkis mõte minna peale tööd mere äärde. Ma ei mäleta, et viimastel aastatel oleks veetase olnud nii madal. Tuttavad kohad on tugevalt muutunud. Küll on rannas palju kive! Seal, kus tavaliselt loksuvad lained, on saarte rägastik. Tekkis mõte teha väike ring ja uurida lindude elu-olu. Juba mööda kallast minnes nägin haigrute kogumit. Lähenedes läksid nad mööda liivasaarekest kaldast kaugemale. Üllatus-üllatus, lendu ei tõusnudki. Vahepeal juhtus nii mõndagi - kuid sellest ehk kunagi hiljem. Tagasi otsustasin tulla mööda vett ja nii kaugel kaldast kui võimalik. Kuna päike oli juba loojunud, sai fotokaski kokku pakitud. Jõudes haigrute juurde, üllatusin tugevalt - tüübid vahivad pidevalt kalda poole aga merelt ohtu ei oota.
Kiiruga fotokas välja - ISO põhja ja mingisugunegi pilt endale meenutuseks. Lootusetu. Tekkis idee - kui lähedale saan?! Sain päris lähedale - umbes 15-20 meetri peale. Mõtlete, et siis lendasid linnud kabuhirmus minema? Oh ei! Lihtsalt pöörasid ennast minu poole ja jäid vahtima. Peast käis läbi - mõlevad, et kus kohast see tüüp siia selja taha järsku tekkis! Jäin ka seisma - varjuda polnud mul kuskile. Nii me siis passisime liikumatult oma minutikese. Tore kohtumine oli. Pärast läksime kõik ilma erilise rabistamiseta oma teed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar