Muinastulede öö

Vist vaatan ja kuulan liiga vähe uudiseid ...

Miks muidu, jõudes enne südaööd pangale, pidin tõsiselt üllatuma.

Ega enne koju jõudmist ei saanudki aru,

et mida need inimesed mere kaldal vastu ööd sussitavad?

Hommik heinamaal

Paterdasin suvel Rakvere taga mööda metsi.

Ei pannud tähelegi kui õhtust oli saanud öö.

Kodupoole kulgemine jäi huvitavale ajale -

kottpimedast kuni kriiskava päikeseni ;-)

Natuke enne päikesetõusu tuli väsimus peale

ja otsustasin peatuda. Seisma jäin heinamaa äärde.

Miks mitte puhata värske heina vaalus pisut?

Mõeldud, tehtud.

Lükkasin vähe paksema heinapadja kokku küljealuseks

ja pikali - oh, kui mõnus.

Olin veendunud, et uni tuleb silmapilkselt.

Ümberringi oli nii ilus ja nii palju vaadata,

et silmi kinni ei saanudki - udu tuli ja jälle kadus,

varjud tulid ja läksid ja värvid vaheldusid pidevalt ...

Päike oli juba suures kõrges kui tõusin ja

hakkasin edasi kodupoole liikuma.

Väsimusest polnud jälgegi.

Puhata võib ka mitte magades, vaid nautides hetke ;-)

Tee

No nii meeldivad teed, mis viivad mereni ...

Mõnusalt jahe

Higistamata pikutada ja jälgida rannas ringi paterdajaid - milline rõõm ;-)

Telekanaleid nautimas

Muideks nad on alati sellised rahulikud peale seda, kui on puult viimse kirsi ampsanud ...

Väike mägironija

Pealkiri kõlab ju kenasti?

Kui ausalt, siis on asi naljast kaugel, tegemist elupäästmisega.

Liigne uljus lõppes suplusega merevees.

Kodukivile pääsemine on aga oi-oi-oi, kui keeruline ...

Kas sind võib usaldada?

Pikutasin ühel pilvisel õhtul väljal ja jälgisin (nautisin) noore repsi tegemisi.

Olin veendunud, et ta minu lähedusest ei tea midagi.

Pildistada polnudki plaanis, kuna valgus ja pikk rohi ei soosinud seda.

Minu rõõmuks hakkas ka päike läbi puulatvade paistma ;-)

Kruttisin aparaadil vähe seadeid ja jäin ootama - ehk toimub midagi.

Mõne minuti möödudes panin tähele, et reps muutus rahutuks.

Varsti oli ka põhjus näha.

Repsi seljataha künkale tekkis pika rippuva keelega koera pea.

Samal hetkel vaatas kutsikas küsivalt mulle otsa.

Ta siiski vist teadis minu olemasolust!?

Siis vajutasin ka päästikule.

Mõistsin kuidas pilk küsis - kas sind võib usaldada?

Vist võis ;-)

Reps tuli fotokast 20 cm kaugusele ja lasi ennast võimalikult maa ligi.

Umbes nagu koerad kes lasevad pea käppadele.

Koer tuli repsi mänguplatsile.

Reps nihkus veel mulle lähemale.

Tõstsin pea, et koer mind kindlasti näeks.

Nägi ja kohe lippas ka edasi.

Reps pikutas veel oma minutikese ja läinud oli ka tema.

Vedelesin seal tükk aega ja katsusin mõista mis tegelikult toimus.

Kõike toimunut võtan kui usaldusavaldust ja komplimenti metsloomalt ;-)

Sellised hetked ei tuhmu ega unune kunagi.

Just sellised meenutused on need, mis ajavad ikka ja jälle fotokaga välja!

Roheline tee

"Mürkroheline" ja samas nii pehme ning kutsuv ...