Reede, 27. veebruar 2009

Pääsküla rabast (2)

Korralik ja tugev laudtee mis viib - eikuhugi!?

Olen päris paljudes rabades ringi kakerdanud ja mitte üheski pole ma tundnud, et mul ei jätku õhku. Oma osa oli muidugi ka Männiku lasketiirul ja krossirajal.
Kujutage ette - kõnnite mööda põlenud metsa, kus joristavad krossikad ja regulaarselt kostuvad lasud - nagu õudusunenägu!


Puutumata loodust sealt otsida ei tasu!
On ka positiivne külg - KUNAGI kaovad põlengu jäljed.
Siis vast hakkavad linnaisade pingutused looduspargi rajamisel ka välja paistma.

Kolmapäev, 25. veebruar 2009

Pääsküla rabast

Enne pühi küsiti mu käest - kas on kuskil looduses koht mis mulle ei meeldi?
Vastasin kohe, et ei ole. Loodus on ja jääb looduseks!
Hiljem sellele uuesti mõeldes hakkasin kahtlema - kas on ikka kõik nii lihtne?
Ega vist ei ole.
Ja kohe meenus Pääsküla raba.
Ega raba selles süüdi pole - meie inimesed oleme selle raba selliseks teinud ...

Selgitused järgnevad

Esmaspäev, 23. veebruar 2009

Varahommikune luigelend

Jälle tagasi ja tänud neile kes hoolisid!
   * * *
Ühel hommikul kakerdasin rannajääl ja otsisin "jääjoonistusi". Päike just hakkas tõusma ja väljas oli päris külm. Tuult peaaegu polnudki, aga üllatuseks oli kaugemal laineid piisavalt. Olin just märganud jääs midagi, kui kuulsin otse peale tulevat heli. Ehmusin lausa!?
Tekkis tunne nagu trollibuss tahaks mind alla ajada - selline ulguv ja tugev hääl. :-))
Ohoo - otse peale lendab luigepere. Valged vanemad ees ja tõmmud "pätud" järgi.
Varjusin kivide taha ja kruvisin lühikese toru 10m peale. Ootan ja samas kujutan juba ette pilti kus kogu ülelendav linnupere on korraga kaadris ja madal päike on kenasti tiivaalused punakaks maalinud.
Unistada ju võib!
Kahjuks märkasid nad mind vist juba ammu.
Tegid väikese kaare ja lendasid edasi.
Aga milline tohutu jõud on luikede tiivalöökides!
Tegin mälestuseks paar kaadrit ja ajasin oma asja edasi.

Kolmapäev, 18. veebruar 2009

Reede, 13. veebruar 2009

Puukoristaja puhkehetkel 2

Järg 9 veebruari 2009 sissekandele.

Proovisin seda magamise värki natuke uurida.
See peaks ju lihtne olema, aga võta näpust - ega ikka ei ole küll!
Suhtlesin mitmete inimestega ja saatsin laiali maile, aga vastuseid pole.
Näiteks Tallinna linnuklubi ei pidanud mu päringut vastamise vääriliseks.
Õnneks fotograaf Jaanus Järva oli valmis aitama nagu alati. 
Ja mul pole põhjust kahelda tema sõnades, et lindudega on kõik korras.

Ise arvan, et eelneval külmal ajal ei saanud puukoristajad puhata kuna olid hõivatud toidu otsimisega. Toit on neil pakasega elu ja surma küsimus. Ning esimesel sombusel sulapäeval puhkasid täiega - tegid kõik tagasi.

Kolmapäev, 11. veebruar 2009

Vägagi elus elutu loodus

Kas MÄED või MERI?
Alati M E R I.
Aga mõlemad koos oleks veelgi etem ...

Esmaspäev, 9. veebruar 2009

Puukoristaja puhkehetkel

Kõikjal võib lugeda, et puukoristajad on väga aktiivsed ja vilkad.
Siin siis pilt natuke väsinud - puhkavast puukoristajast.

Ühtegi sarnast pilti ei õnnestunud leida netist ega raamatutest - kas keegi on juhtunud sedasi tukkuvaid linde nägema?
Hing on natuke haige - ega neil midagi viga pole? 
Tudisid nii raskelt, et vabalt oleks võinud kätte võtta.
Ehk oli asi lihtsalt pimedas, niiskes ja sombuses ilmas - ega ma isegi ei viitsinud hommikul voodist välja ronida.

Kolmapäev, 4. veebruar 2009

Pilt pakase kunstisalongist


Mingi aeg tagasi sirvisin raamatupoes raamatut lumehelvestest.
Jutt jumala õige - raamatus on neist mitusada pilti.
Üllatv, kui erinevad võivad lumehelbed olla!

Esmaspäev, 2. veebruar 2009