neljapäev, 3. juuli 2008

Kuidas ma rebasemammalt tõreleda sain

Lähen majade vahelt läbi, üle tee, läbi metsatuka, üle kraavi ja olengi väljal. Kohe on kivihunnik ja seal rebasepesa. Mõtlen - täna on repside passimiseks päris hea ilm. Saan vaevalt mõne sammu astuda kui märkan, et mulle on vastu tuldud. Rebasemamma juba ootab - istub. Ära ka ei jookse. Vaatame teineteist. Järsku hakkab rebasemamma rääkima. "No, tulid jälle mu poegi passima!? Ära enam tule - saatsin teised selleks aastaks juba maailma laiali. Kui sa muidu ei saa, eks tule siis järgmisel aastal uuesti!" Ja läinud ta oligi.
Päris nii see just polnud, kuid ilme ja suu liikumine tekitasid sellise tunde küll. Ja läinud olid nad tõesti - repsikutsade mänguplats hakkas juba uuesti roheliseks tõmbuma. 
Kuidagi kurb hakkas ja väli tundus ka kohe nii kõle ning tühi!


Kommentaare ei ole: