reede, 30. jaanuar 2009

"Pehmelt peidus"

Elu on muutunud kuidagi teravaks ja kurjaks - hing kohe nõuab midagi pehmet ja varjulist.
Huvitav - mida teevad ja vaatavad sellistel hetkedel inimesed kes oma jalajälgedega ei riku loodust?

Ei tea kuidas teised, aga mind enamasti aitavad just sellised jäädvustused.
Jälle olen rõõmus!

6 kommentaari:

Vaatleja ütles ...

On kohe väga tore meenutuspilt ja hea meeleolu looja

Anonüümne ütles ...

väha vahva... nunnumeeter kohe põhjas:)

ArvoS ütles ...

Tänud
Eks nii olegi - halva tujuga otsin välja pildid millel on kõige väiksemad/pisemad ja jälle on kõik OK

monika ütles ...

Nii tore, et see pilt just selle sinu selgitusega siin oli.

Kui õige hetk käes, siis tuli rebasekutsikas meelde ja tead- natuke nagu parem hakkas küll. Mõtted läksid vähemalt mujale :))

Tänud!

Jaan-Matti ütles ...

Võimalik, et ma ei tea küll fotograafiast mitte midagi, kuid kuidas sul õnnestus see pilt teha? :D Kas ta sind lõhna või hääle tõttu ära ei tundnud ja minema ei jooksnud? Kaua sa teda ennem ootama pidid? Igatahes väga super pilt :)

ArvoS ütles ...

Tänud
Nii väikesed kutsikad võtavad seda rohkem mänguna - ema pole veel õpetanud keda peab kartma!