reede, 27. märts 2009

Etendus väljal

"Mõtteteri"
* Ma ei käi looduses, sest seal kunagi loomi ega linde ei näe
* Mul pole aega ega raha, et sadade kilomeetrite kaugusele loodusesse minna
* Kui ma peaksin tahtma loomi näha siis loomaaed aitab
* Teatrid on kallid ja etendused igavad

Saab ka teisiti - piisab kui minna natukene linnast välja.
Elamus on garanteeritud ja täiesti tasuta.

Keset välja seisab hallhaigur (?). See pole just väga tavaline - väljas on siiski talv.
Kahju, et ma ei saa lähemale minna - jääs lumi teeks hirmsat lärmi.
Otsin kõrgema künka ja jään passima.
Üllatuseks märkan varsti, et ma pole ainus kes haigrut passib.
Rebasel on vist kõht tühjaks läinud. Huvitav, kas rebane suudaks haigru maha murda?
Lagendik on liiga lage isegi rebase jaoks. Hallhaigur lendab ohtu märgates minema.

Arvasin, et etendus sai läbi ja tõusin püsti. Tegelikult oleksin võinud veel oodata ... Nimelt pikutasid märkamatult mõnikümmend meetrit rebasest eemal kolm kitse. Rebane vist oma solvumise märgiks jooksis nende juudre ja ajas kitsed jalule. Veendunud, et kitsed on telle tibake liiga rasvane suutäis jooksis rebane mööda kraavi minema. Lõpuks võtsid kitsed suuna linnale ja sinna nad kadusidki (?).
See kõik oli nii teistmoodi - lausa patt oleks olnud seda mitte vaadata.
Läheduses oli sadu aknaid, aga usun, et olin ainus kes seda etendust vaatas ja nautis.

2 kommentaari:

Silja ütles ...

Väga lahe etendus! Ma just märkasingi teisel pildil kitse ja mõtlesin, et ega Sa ometi seda haigru-rebase suhet jälgides kahe silma vahele ei jätnud. Aga selgitus tuli kohe teise pildi all :)
Õnnelikud on need, kes oskavad näha!

toompeale ütles ...

looduse etendused on alati etemad inimeste teatrist. seal, looduses, on publikuks vaid väljavalitud, piletihinnaks loodusemõistmine ja näha tahtmine.