Paterdasin suvel Rakvere taga mööda metsi.
Ei pannud tähelegi kui õhtust oli saanud öö.
Kodupoole kulgemine jäi huvitavale ajale -
kottpimedast kuni kriiskava päikeseni ;-)
Natuke enne päikesetõusu tuli väsimus peale
ja otsustasin peatuda. Seisma jäin heinamaa äärde.
Miks mitte puhata värske heina vaalus pisut?
Mõeldud, tehtud.
Lükkasin vähe paksema heinapadja kokku küljealuseks
ja pikali - oh, kui mõnus.
Olin veendunud, et uni tuleb silmapilkselt.
Ümberringi oli nii ilus ja nii palju vaadata,
et silmi kinni ei saanudki - udu tuli ja jälle kadus,
varjud tulid ja läksid ja värvid vaheldusid pidevalt ...
Päike oli juba suures kõrges kui tõusin ja
hakkasin edasi kodupoole liikuma.
Väsimusest polnud jälgegi.
Puhata võib ka mitte magades, vaid nautides hetke ;-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar