reede, 18. juuli 2008

"Tiburanna" uued (kurvad) uudised

Läksin eile õhtul kõndima ja samas oli sooviks visata pilk peale ka meie ranna ainsale linnulapsele. Proovisin kaldalt saada kaadrisse loojangut ja tiirupere koduks olevat kivi. Märkasin endalegi üllatuseks, et mamma koos pojaga oli roninud kõige kõrgema nuki otsa. Tavaliselt pole kaldalt neid näha olnud. Kadreerimise ajal panin tähele, et väiksem kontuur hakkas veerema ja kukkus kivilt vette! Esimese hooga ei osanud nagu midagi teha!? Mõtlen endamisi - veelinnud, mis nendega ikka juhtub. Järsku plahvatas, et tibul pole veel isegi sulgi ja välja ta veest ka ei saa. Emagi ei saa teda aidata. Sumasin läbi vee tiirude kodukivini. Ja tõesti - tiirupoju triivis selili vees ja ema lendas närviliselt ringiratast. Mind üllatas, et tiirpoju pikutas täiesti rahulikult selili ja ainult suured silmad pilkusid. Võtsin tibu kätte ja asetasin kivile tagasi. Löök oli siiski vist päris tugev - tundus teine päris uimane. Mu pere kõige esimene küsimus kodus - kui pehme ta oli? Võin kinnitada, et ikka kohe väga pehme. Tatsudes kodu poole tuli erinevaid mõtteid pähe. Kas ikka oli õige, et sekkusin looduse valikusse? Kas ema teda nüüd nagunii ei hülga? Kukkus ta ju päris kõrgelt. Kas ta ikka jääb ellu?


2 kommentaari:

Ingelise Israel ütles ...

Ma loodan, et kõik saab temaga kenasti korda! Hoia meid siis kursis :)

Anonüümne ütles ...

Jah, ma oleks ise tõenäoliselt samamoodi käitunud.
Kuna sa teda pea iga päev vaatamas käid, oleks tõesti tore teada, kuidas tal nüüd läheb.