Peidus

Suviti on siin lai ja sügav kraav millest naljalt läbi ei lähe.

Meenus juhtum kitsega eelmisest talvest.

Oli teine vist unustanud kraavi olemasolu ja hüpanud

nii õnnetult ennast lumme kinni, et ei saanud kuidagi jalgu kandma.

Kõht kandis, aga jalgade ümber olid suured augud lumes.

Lähenedes jäi kits täiesti liikumatuks.

Pean tõdema, et tükk aega ei saanud ma aru mis toimub.

Peale paariminutilist vastastikust passimist kits siiski püüdis liikuma saada.

Siis jõudis alles minuni millega on tegemist.

Kits pole just eriline kiskja, aga päris külje äärde ka nagu minna ei tahtnud.

Sõraga pihta saada võib olla siiski päris ebameeldiv.

Toppisin fotoka kotti ja hakkasin abivajajani sumpama.

Muideks, loomal olid vist samad tunded nagu minulgi - teadmatus.

Vaatas mind oma suurte silmadega täiesti liikumatult.

Olles juba päris lähedal, meenus statiiv, mida kannan rihmaga üle õla.

Tõmbasin statiivil jalad välja ja otsustasin sellega proovida.

Kitsele see mõte väga ei meeldinud - jalad hakkasid käima.

Õnneks oli vaja ainult paar korda statiiviga looma kõhualust lund tonksata ja

nii ta lumeauku vajus.

Vaikus.

Järgmisel hetkel tegi kits mitmemeetrise hüppe otse august ja läinud ta oligi.

Kobisin ka kraavist suure vaevaga välja, et vaadata kuidas tal läheb ...

Ja tal läks hästi - kappas nagu loom ;-))