Vaikne õhtu. Passin juba teist tundi rebasepesast oma sajakonna meetri kaugusel.
Vaikselt hakkab lootus hajuma - kuidagi liiga vaikne.
Järsku tunnen, et ma pole üksi.
Ootan veel oma kümmekond minutit ja sisetunne endiselt urgitseb.
Annan järgi ja keeran ennast ringi...
Hiljem koju minnes keerleb peas küsimus - kui kaua ta passijat seljatagant passis? ;-)
3 kommentaari:
Lõbus lugu ja väga ilmekas ning mõnus foto :)
On ikka fotograafidel kannatust! Ja rebastel ka...
Huvitav, mida ta mõtelda võis: et mis see mees siin passib... kui veel kaua passib, hammustan teda tagumikust... millal ta ometi minema läheb jne.
Tore pilt ja tekst.
Kannatust peab olema, muidu ei saa ;-) Tänud.
Käisin seal ka täna ja ehk kriban sellestki kohtumisest kunagi mõne rea ;-)
Postita kommentaar