Pikutasin ühel pilvisel õhtul väljal ja jälgisin (nautisin) noore repsi tegemisi.
Olin veendunud, et ta minu lähedusest ei tea midagi.
Pildistada polnudki plaanis, kuna valgus ja pikk rohi ei soosinud seda.
Minu rõõmuks hakkas ka päike läbi puulatvade paistma ;-)
Kruttisin aparaadil vähe seadeid ja jäin ootama - ehk toimub midagi.
Mõne minuti möödudes panin tähele, et reps muutus rahutuks.
Varsti oli ka põhjus näha.
Repsi seljataha künkale tekkis pika rippuva keelega koera pea.
Samal hetkel vaatas kutsikas küsivalt mulle otsa.
Ta siiski vist teadis minu olemasolust!?
Siis vajutasin ka päästikule.
Mõistsin kuidas pilk küsis - kas sind võib usaldada?
Vist võis ;-)
Reps tuli fotokast 20 cm kaugusele ja lasi ennast võimalikult maa ligi.
Umbes nagu koerad kes lasevad pea käppadele.
Koer tuli repsi mänguplatsile.
Reps nihkus veel mulle lähemale.
Tõstsin pea, et koer mind kindlasti näeks.
Nägi ja kohe lippas ka edasi.
Reps pikutas veel oma minutikese ja läinud oli ka tema.
Vedelesin seal tükk aega ja katsusin mõista mis tegelikult toimus.
Kõike toimunut võtan kui usaldusavaldust ja komplimenti metsloomalt ;-)
Sellised hetked ei tuhmu ega unune kunagi.
Just sellised meenutused on need, mis ajavad ikka ja jälle fotokaga välja!
